Agressiivne sõber eluks !

   Kas olete kunagi märganud seda, et kui üks hea mõte tuleb siis tuleb neid korraga rohkem tegelikult ? Minuga juhtub seda koguaeg , eriti kui ma tahan siia midagi kirjutada. Ma muutun kohmakaks ja ei oska millestki kirjutada. Tahaks ju kõike korraga teha . Head mõtted lipsavad pähe ja kui kohe võimalust ei kasuta, siis lipsavad nad sama kiiresti ka teadmatuse poole !
 
    Ka tänasel päeval on mul valikuid palju . Üks keerulisem kui teine. Tegelikult on mul ammu peas liikunud üks teema, üks haruldane lugu . Üks minu elu esimesi suuremaid muutusi , mis muutis mind nii seest kui väljast , igas erinevas mõttes. Tegelikult peaksin oma ema tänama, kes innustas mind sellest kirjutama. :*

   Kodumaalt leian ma kindlasti sellel teemal mõttekaaslasi kuid neid on vähe. Meid on vähe, kes me rabeleme teadmatuse käes, kas ja kuidas meil läheb tulevikus. Mis meist saab ?

    Minu seiklus algas , nüüd siis juba neli aastat tagasi . Praegu aknast välja vaadates ja seda ilusat ilma nähes, tundub nagu see oleks olnud eile ! Just täpselt , meie imeline suvi ja säravalt kaunis päike panid mulle diagnoosi terveks eluks. Kas ja kuidas ma seda hinnata oskan, see on juba minu enda asi .    Nimelt sain ma endale uue parima sõbra, jah , just nii ma teda kutsun. See on osa minust ja jääb selleks elulõpuni . Me elame külg külje kõrval igapäev. Seljatades raskusi . Natukene nagu sõdurid.
    Ühesõnaga , ühel ilusal päeval muutus kõik .
Üks esimesi märke sellest oli see, et minu käed jäid täiesti suvalistel hetkedel haigeks. Hommikul ärgates ei olnud ma võimeline enam kohvi tassigi käes hoidma.  Ma ei suutnud enam autot käivitada, sest võtme keeramine oli võimatu, rääkimata veel käiguvahetusest või toidukoti tassimisest . See möödus kuid mõne ajapärast ilmutas end taas. Mina aga naeratasin ja ütlesin, et : " Ma sõidan lihtsalt liiga palju autoga !"
   Teine märk sellest oli , et mina, kes ma olin eluaeg päikesega parim sõber olnud, polnud seda enam äkki . Ma ei talunud päikest üldse. Seda võiksin ma täna nimetada äratuskellaks, mis sundis mind abi otsima. Mida ma muidugi ei saanud. Eeldati, et see on lihtsalt päikese allergia. Really ? Aeg läks mööda ja leidsin väga hea spetsialisti , kes vaatas mulle otsa ja ütles : " Neiu , teie uus parim sõber, ei ole mitte päike enam, vaid Luupus ! Ja nüüd kähku-kähku analüüse andma ! " Tagasiside oli üsna nukker sel hetkel. Helistati koju ja öeldi, et nüüd tuleb kiiresti edasi tegutseda. Ma ei saanud siis veel aru , mis see Luupus on . Miks sellega nii kiire on. Mida see tähendab kõik ?

 Googeldades ka kui Noorte naiste surmatõbi. Seda lugedes tol hetkel, esimene mõte mida mäletan, kas nüüd on siis kõik ? Ma olen haige. Ravimatu haruldane haigus !!! Stress ja masendus saatsid mind kaua. Imelik, sest siis ma ei teadnud, et see pole veel kõik , et see mis mind ees ootamas on, saab olema minu jaoks veel laastavam.
   Üks arstide vahet käimine hakkas peale. Arvan, et ma andsin liitrites verd ära, et kõik selgeks saaks ja, et saaks planeerida järgmisi samme.
   Päike oli muutnud minu Luupuse tigedaks, ta oli agressiivne mölakas minu kehas, kes plaanis mu elu peapeale keerata. Järgmine samm oli vastata samaga, kuidas koer külale nii küla koerale, eks ?
Ees oli ootamas agressiivne ja tugev hormoonravi . Tänu millele, ma siis korjasin mõned ekstra kilod, paari kuuga 20+ kg . Ei käinud ma väljas, ei vaadanud ma peeglisse, ei maganud enam korralikult , see oli sõnaotseses mõttes hingemattev kogemus. Kuid see oli midagi mida tuli teha , et ellu jääda. Minu enesehinnang kadus , see oli alla igasuguse arvestuse. Inimesed vaatasid , kommenteerisid, teadmata, et see milline ma olen, on võitlus, üks suur sõda minu keha, minu mõistuse ja Luupuse vahel.
   Härra Luupus ei kao kuskile. Ta jalutab minuga käsikäes igapäev. Läks aega, mitu aastat ennem kui ma hakkasin teda oma peas ja hinges aksepteerima kui osa minu elust . Ta on julm ja isepäine , kuid ta on minu sõber. Ta peab olema, ainult nii me saame koos elatud !
   Minu ainukeseks lootuseks oli see, et ma olin saanud endale eesti parimad arstid ja , et ravimitega on võimalik seda kontrollida, et minu elu võib olla kvaliteetne ja pikk ! Ja nii see ongi . Kõik mõõnad mis tulid ja kõik mõõnad mis veel ees, saavad ületatud ! Tänu sellele olen ma see, kes ma olen . Ja ma olen uhke !
   Ma tahan öelda, et ärge eirake oma keha. Kuulake seda, pange tähele mis tal öelda on ja tegutsege. Igal sündmusel meie eludes on mingi õppetund, mingi tähtsus. See defineerib meid ja teeb meist selle erilise ja ainulaadse olendi kes me oleme !


   Teadaolevalt peaks Luupuse haigeid olema eesti riigis  500 ringis. Nende hulgas on ka mehi. Ja ikka hoiame kokku , sest see ei muuda meid teistsugusteks. Kui siis ainult avab silmad üsna kiiresti , et nüüd oleks aeg elama hakata !

 
.