Luupus (süsteemne erütematoosne luupus e. SLE)

 Luupust (süsteemne erütematoosne luupus e. SLE) peetakse tundmatu põhjusega krooniliseks põletikuliseks sidekoehaiguseks, mis võib haarata ükskõik millist elundit: liigeseid, neerusid, kopse, veresoonte seinu, südant jt. Luupus jäljendab sageli teiste haiguste sümptomeid, milleks on väsimus, liigesvalu, tursed, lööve, palavik ning inimeseti on haiguse ilmingud väga erinevad vastavalt inimese nõrgimale lülile. Ühtedel lööb see välja rohkem välispidiselt nt nahal, teistel jälle seespidiselt.

  Luupust kirjeldatakse, kui autoimmuunset haigust ehk teatud inimese rakud ei tee enam vahet oma keharakkude ning võõrvalkude (näiteks bakterid ja nende mürgid) vahel. Selle tulemusena tekivad antikehad ehk vastuained, mis asuvad hävitama organismi enda kudesid.

Sa­ge luu­pu­se­le vii­tav sümp­tom on üldi­ne vä­si­mus ja epi­soo­di­li­sed pa­la­vi­kud. Vä­ga sa­ge­li esi­ne­vad na­hap­rob­lee­mid, näole tekib klas­si­ka­li­ne lib­li­kalöö­ve e. lööve mis päi­ke­se­ga süve­neb.  Luupuse lööbe e. Na­ha­le ja li­mas­kes­ta­de­le võivad tek­ki­da haa­van­did, nahk võib süge­le­da. Suur enamus hai­ge­test kur­dab li­has­te ja lii­ges­te va­lu­sid.

Mina põen tänaseks juba 10 aastat luupust, ning kahjuks ei saa ma öelda, et minu tervis oleks paremaks läinud või stabiilsena püsinud. Pikalt oli rahu ja vaikus. Koguni 5 aastat või rohkemgi, kuid nüüd tundub, et uued probleemid hakkavad pead tõstma. Kui algselt võitlesin mina põhiliselt luupuse nahavormiga siis tänaseks, hakkab see tasapisi ka muid organeid rüüstama.

Nahk on kohutav, tuleb mainida. Vähe sellest, et nahk on kuiv ja sügelev üle kogu keha, siis näonahk ei kannata enam peegelpiltigi. Punetav, sügelev, laiguline, kuiv, kohati haavandiline – need on mõned vähesed sõnad, mis saavad seda kirjeldada. Olen aastaid kulutanud raha ja aega, et leida häid kreeme oma nahale kuid enamasti lõppeb see ikka sellega, et kreemid niisutavad küll nahka kuid panevad meeletult kipitama. Seega, ikka ja jälle leian ma ennast tupikust. Paraku, ei ole ka arstid mulle pakkunud lahedusi, mis seda leevendaks või parandaks.

Ka meikimine on keeruline. Ei ole mina suutnud veel leida enda naha jaoks sõbralikku ja head puuderkreemi. Enamik neist kuivatavad minu nahka ja peaaegu kõik, mida proovinud olen, kumavad läbi ehk siis, laigulisust ja punetust mida peita sooviks, ei ole võimalik peita. Viimastel aastatel olen ma püüdnud harjutada ennast sellega, et ma käin ilma meigita. Ma tahan harjuda nende pilkudega mida ma saan poes või ükskõik kus mujal. Uskuge või mitte, aga selle kümne aasta jooksul on minu käest ainult üks inimene küsinud: ” Mis su näol viga on?” Ma tundsin siirast rõõmu selle üle, sest inimesed kipuvad vaatama viltuste pilkudega, selle asemel, et küsida kui neile huvi pakub. Kui kellelgi on häid soovitusi, mis puudutab näonaha hooldamist, kreemide, puuderkreemide soovitusi, siis võtan need kõik kahe käega vastu!

Paar kuud tagasi sai siis taas kontrollis käidud ja ootamatult avastati, et maksa näidud ei ole enam need mis nad on koguaeg olnud. Just nii, praktiliselt üleöö. Oludesunnil määratud uuringud viibisid, kuid viimaks veebruari keskel , nädal tagasi, sain ära käija ultraheli uuringul. Pikutasin seal ja lihtsalt jõllasin arsti nägu, et tabada ära tema reaktsioone, kas ta näeb head või halba. Piinade piin. Selleks ajaks olin end muidugi juba väga üles töödelnud ka. Selgus, et maks on haige ning vaja on edasisi uuringuid. Märtsi lõpus lähen maksaarstile ning sealt vaatab siis edasi mis saama hakkab. Positiivne ultraheli uuringu juures oli see, et kõik muud organid olid normaalsed ning mingeid kahtlasi koldeid ei leitud. Aga nii sai üleöö minu Luupuse nahavormist – siseorganitevorm ja sealt edasi, võib elukene palju keerulisemaks minna.

Kuid nagu mina ikka ütlen ja mõtlen, luupust ei tohi võtta kunagi nagu vaenlast. See haigus ei kao meie juurest mitte kuskile, tark on see, kes võtab seda kui sõpra ja õpib sellega koos elama. Selle asemel, et olla vihane ja püüda seda hävitada, paku kehale ja talle sõprust ning kõike seda, mida on vaja, et ta agressiivseks ei muutuks.

Päikest,
Hele

 

Töö ja eraelu tasakaal

   Viimasel ajal olen üsna palju mõelnud sellele kuidas leida tasakaal kodu ja töö vahel. Kui tööalaselt läheb kehvasti siis puhkeb koduelu õide, kui tööalaselt hakkab paremini minema siis kukub kodune elu kokku. Miks ei ole nii, et mõlemad oleksid tõusuteel ja heas kohas?
   Olen hakanud aru saama, et suhted nende kahe asja vahel ei sõltu tingimata ainult minust. Kui mina suudan leida tasakaalu kahe vahel aga peres teised ei leia seda, siis lööb see tasakaalu taas paigast. Perekonnas käivadki asjad nii, et kõik sõltub kõigest. See tähendab, et kui ühel läheb halvemini siis tunnetavad seda ka teised. Jah, tean, öeldakse, et töö ja eraelu tuleb lahus hoida kuid alati ei ole see nii lihtne kui tundub. Kui inimene ikka ei ole tööl olles õnnelik ja seda pikemat aega siis hakkab see kodu mõjutama. Siis oleme me kodus nukrad ja ei naerata ning tekib stress. Kui olla juba stressi teel, siis sellest kergelt enam välja ei tule. Tean seda, et siis on aeg teha muutus!
   Inimene peab tegema seda mida ta armastab, mis talle meeldib. Igapäevane tunne, et ma ei taha homme tööle minna, on kohutav. Mitte keegi ei peaks nii tundma.

   Minagi tundsin end igapäevaselt stressis olevat oma töökohas. Üsna ruttu sai igapäevaseks lauseks kodus “ ma ei taha sinna minna! “ Õhtuti koju tulles ei teadnud kuhu pugeda, sest pinge oli suur. Selle all hakkas kannatama perekond. Kindlasti mitte ei ole nemad ära teeninud seda rahulolematut emmet siin kodus. Midagi tuli teha ja kiiremas korras. See lihtsalt ei saanud enam nii jätkuda. Otsustasin ametit vahetada ja otsustasin ka töökohta vahetada. Pakutavad võimalused seal, aitavad leida tasakaalu eraelu ja töö vahel. Sellise suure muutuse ja valiku tegingi eelkõige iseenda pärast, et mitte langeda veel suuremasse stressi ja ka oma kalli perekonna heaks, et nemad saaksid edaspidi vaadata õnneliku ja rahulolevat ema kodus!
   Asja mõte on see, et kui me ikka ei ole õnnelikud seal kus oleme ja teised hakkavad selle all kannatama, siis tuleb midagi ettevõtta. Jah, ma ei ütle, et kui inimestega suhted on probleemsed, et peaks minema jalutama, inimsuhted on väärt pingutamist kuid töö? Ei. Maailmast ei saa töö otsa ning võimalusi mida teha on liiga palju. Lisaks, tööalaselt, me lihtsalt vajame teatud olukordades muutust! See muutus aitab meid igas mõttes, annab võimaluse õppida uusi asju, ennast kehtestada ja arendada! Teha midagi mis loeb!
   Niiet, kui Sina armas lugeja tunned, et ei ole rahul seal kus sa oled siis võta midagi ette. Ära jää ootama, et muutus tuleks ise - muutuse pead SINA tegema! Iseenda heaks ja nende heaks, kes seda väärivad kõige rohkem!

Päikest,
Hele

Väikesed, haprad hinged kes vajavad meid!

 

Jälgime seda mis toimub meie ümber ning ehk päästame sellega neid

õrnu ning armsaid olevusi! Säästame neid varjupaiga kogemusest!

 Tahan teiega jagada ühte toredat lugu. Te kõik teate kui palju on täna meie riigis kodutuid loomi. Inimesed võtavad endale lemmiku ja kui enam ei tunne vajadust ega soovi siis viskavad metsa! Kuna ise olen inimene kes kõik õues olevad loomakesed koju tassida tahaks ning telekast või youtube-ist loomade päästmise videosid vaadates lahinal nutab, siis ma ütlen, ma ei salli elukaid kes võtavad endale looma kuid kui isu täis siis viskavad minema. Olen südame põhjani tänulik neile, kes hoolivad nendest olenditest ning teevad mida iganes, et neid päästa ja aidata ja armastada! Kes aksepteerivad seda, et kassid ja koerad võivad küll olla loomad kuid ka neil on tunded! 

   Samas on minus südant, et mõista ka neid inimesi, eriti vanu inimesi, kelle eluteed hakkavad liikuma teises suunas ning paraku nad ei saa enam oma loomakese jaoks olemas olla! Nii juhtus ka meie perega...
   Aasta tagasi vahetasime oma perega elukohta. Kolisime elame väikeses alevikus asuvasse korterisse kus esimene inimene kes meid kohe säravate silmadega tervitama tuli oli meie kõrges eas naabrinaine. Proua oli vana kuid väga jutukas ning ei möödunud päeva kus ta tormas toidukaussidega õue, et õue kasse toita. Ei möödunud päevagi kus ta ei oleks vestnud lugusid sellest kuidas ta aitas oma aiamaa ääres elavat kassi perekonda ning seda, kuidas üks nüüd tema juures elab. Nägin selles Prouas siirast armastust loomade ja oma kassi vastu!
   Aeg läks mööda ja Proua jäi haigemaks, viibis haiglas palju ja pikalt. Esimene kord oli ta haiglas 2 nädalat. Õues käies vaatasin tema kassikest aknal ning mõtlesin endamisi “ vaene loom”. Eks temagi oli harjunud, et perenaine on koguaeg kodus, kuid siis oli ta äkki kadunud! Tundsin süümepiinasid, et midagi ette ei võtnud, süda valutas mõlema pärast. Saabus päev kus Proua lähedased tulid korterit kontrollima, võtsin südame rindu ja läksin nende jutule. Ütlesin, et kui Proua veel haiglasse peaks sattuma, siis olen nõus tema kassikese endale üürile võtma või kui seda ei soovita, siis käin vähemalt annan süüa, mängin ja olen seltsiks. Selgus, et saatusel olid sootuks teised plaanid selle pere jaoks ja kiisuke tuligi üürile, kuid jäädavalt.
   Naljakas lugu oli sellega, et algselt arvasime, et ta on poiss. Vaikselt hakkasime ära harjuma teda kutiks kutsumisega kuid südame põhjas oli alati kummaline tunne, et tegemist on plikaga! Esimesed päevad olid keerulised, avastasime, et meil on kodus selliseid pisikesi augukesi ja nurgakesi mida ei teadnudki, kuhu siis kiisu suurest hirmust puges. Ta ei söönud ega joonud. 48 tundi muret ja peitmist ja siis hakkas päev päevalt asi paranema!
   Täna on möödas sellest rohkem kui kaks kuud ja võiks öelda, et tema lähedust on vahest isegi liiga palju. Ta käib sul järel koguaeg, ei jää sammugi maha, kus oled sina, seal on tema! Iga hommikused “ tere hommikust” kallid ja süle rallid on olulised, samamoodi õhtused “tered” peale tööpäeva. Mängutuurid ja magama kutsumised! Hommikul ärkab ta äratuse peale ning siblib kiirelt minu kõrvale voodiservale, et käpaga hellalt vastu põske patsutada “ kas sa ärkad ka juba, tahaks mängida”. Kammimised, küünte lõikamised, nagu väike daam, viks ja viisakas, sõnakuulelik kuid tujukas - nagu tüdrukud ikka! :) Me päästsime selle loomakese varjupaika sattumisest for sure! Lähedastel ei oleks kahjuks võimalust teda enda juurde võtta!

   Jõulude ajal sain lähedastelt suure kallistuse, et neid nii suurel moel aidanud olime! Kas te kujutate ette mis tunne see kõik on, meile, neile ja sellele väikesele loomakesele! Ta on õnnelik ja armastatud edasi!
   Tahan öelda, et varjupaigad eestis teevad meeletult kiiduväärt tööd kuid selleks, et aidata, ei pea alati jälgima varjupaikade lugusid, selleks tuleb jälgida seda, mis toimub MEIE ÜMBER! Meie nina all võib olla keegi habras, kes vajab abi kohe ja praegu! Me saame muuta ühe pisikese olevuse elu täpselt nii palju, et me säästame teda kogemusest varjupaigas üldse viibida - me ei pea laskma asjadel üldse nii kaugele minna! Me saame muuta nii nende elu, kui iseenda oma! Me oleme maailma õnnelikum pere, et sellise otsuse tegime ja ma luban, et edaspidi annan endast parima, et näha enda ümber veelgi rohkem! :)



Armastust ja hoolt teile!

Uuel aastal, uue hooga...

   Käes on uus aasta, aasta 2020 tõotab tulla hea. Vähemalt minu jaoks ja vähemalt mis puudutab teatud osa minu elust. Kõik muu saan teada jooksvalt! Alati võivad plaanid muutuda, ja see mida hetkel näeme, et toob head ei pruugi tingimata nii minna! Sellegi poolest tuleb teha kõik endast olenev, et tuleks parim võimalik tulemus!
   Uuel aastal, uue hooga, nii nad kõik vähemalt ütlevad! Mina ilmselt pean tegema sel aastal mõned valikud. Valikud olulise ja rohkem olulise vahel. Mul on jäänud valikute tegemiseks ainult mõni nädal, peas olen justkui paika pannud millised need olema saavad, kuid sisimas ei ole veel väga kindel. Pigem on asi selles, et kahtlen loobumise ja selle vahel, et äkki ikkagi olen suuteline kahte asja tegema. Paraku on aga kindlaid fakte mis ütlevad, et päris nii see asi ei lähe.
   Nagu teate siis alustasin 1,5 aastat tagasi kooliga. Praktika läks metsa, sest reaalset praktikat ei olnud võimalik teha - see selgus aga keset praktikat ja siis ei olnud mul võimalik enam kuidagi midagi parandada! Jah, pettumus oli suur. Kahju ilmselt veel suurem, sest tõenäoliselt nullis see ära kõik see poolteist aastat, mis olen töökõrvalt koolis käinud ja vaeva näinud. Aga mis teha? Selline see elu on. Teise praktika tegemisega läks ka nihu, kuna sain liiga hilja teada, et ma ei saagi seda teha ja tuleb hakata otsima uut kohta! Kahjuks aga ei ole see nii lihtne, eriti mõne nädalaga!
   Mõni hetk hiljem aga tekkis ametialaselt suurepärane võimalus. Võimalus kasvada ja areneda, teha ja õppida midagi uut. Ausalt öeldes, teades kuidas minusse suhtutakse praegu ja kuidas kahte korda mõtlemata tekitati mulle selline olukord, siis see uus ameti võimalus oli parim mis minuga juhtuda sai.
   Natukene veel ja olengi alustamas uues kohas, uute võimaluste ja uute inimestega. Saan seljataha jätta tunde justkui oleksin mitte keegi! See on hingele hea, isegi kui õppeperiood saab olema keeruline. Selleks, aga et hakkama saada tuleb teha valikuid, tänase seisuga ei näe ma ennast õppimas koolis, tegemas praktikat kolmandas kohas ning õppimas lisaks uut ametit. Kool nõuab väga palju tööst eemal olemist ja seda ma praegu lubada ei saa. Seega, tuleb üliolulistest asjadest natukene vähem oluline asi panna ootele. Seda ma ka teen!
   Ma tean, et kui panen praegu ühe asja ootele, siis aasta pärast on mul võimalik need asjad kiirelt ja korralikult ära teha ja ilma, et peaksin kümne erineva asutuse vahet jooksma.
   Kahju on. Muidugi on. Mul on kahju, et ma pean üldse sellises olukorras olema. Ma ei kujutanud ette, et nii lähevad kõik asjad, kuid mis teha. Iga halb asi on millegi jaoks hea ja iga uks mille sulgeme, avab uue ukse kuskile!
   Kui palju olete teie olnud olukorras kus tuleb teha valikuid ja väga raske on valida, kuna mõlemad asjad on head? Mõlemad valikud on olulised ja vajalikud ja ühest või teisest loobumine ei tee kummagi võimaluse uuesti alustamist lihtsaks. Igal juhul, loobudes milleski, tekitame olukorra kus tulevikus seda võimalust enam ei tule. Mille alusel siis valida? Mille alusel loobuda? Kuidas arusaada, et valik ei olnud vale?
   Ma ei oska kellelegi soovitada, kuidas toime tulla kooli ja tööga korraga, kuid nüüd tean, et mu ise-enda lollus oli see, mis pani mu kehva olukorda seoses praktika ja kooliga, oleksin pidanud targem olema ja teadma juba siis, kus on minu koht!

Ilusat uue aasta algust, paljude uute võimaluste tekkimist ning nende edukat sooritamist,
Hele

Lapse suu... huvitav!

   Kõik kellel on lapsed on kindlasti kursis, et kuskilt vanusest lõppeb pidev juua ja pissile nõudlus ära ning algab uus aeg, kus ennem unemaale minekut on vaja arutleda maailma asju. Vahel on lausa nii, et need ideed mis sealt teki serva alt tulevad, tekitavad soovi laginal naerda.
   Meie teemad on olnud ikka servast serva. Näiteks ühel õhtul loendati mulle ette kõik need koduloomad mis meil olla võiks. Nagu kindlasti enamikel lastel siis oleks vaja kassi, siis oleks vaja koera kes päästab su ära kui upud (muu ei olegi oluline, peaasi, et uppuda ei lase), siis kas tavaline papakoi või beebi papakoi, siis tahaks hoopis väikest venda ja peale seda: " Ei tead, tegelikult tahaks beebi ahvi! " :D Kuidas on võimalik jõuda karvastest koduloomadest, pisikese inimlapseni ja sealt edasi beebi ahvini!? :D
   Laste maailm on ikka meeletu. See on nii loov ja avatud igasugustele asjadele. Sellel puuduvad piirid ja kõik on justkui võimalik. Ja teatud vanuses on ka kõik saavutatav.
   Tegelikult kui nii mõelda, siis ka täiskasvanud suunavad oma mõtteid suunda, et kõik on võimalik kui me seda väga tahame! Ma usun, et see alateadlik tunne " Kõik on võimalik" tulebki ehk juba lapsepõlvest. Lihtsalt täiskasvanud on nii elu ahelais ja kardavad vastu astuda kõigele sellele mis tuleb, et saavutada seda " kõik on võimalikku".
    Aga lapsed? Minule lausa meeldib tegelikult nii õhtuti voodiserval maailma asju arutada. Ma tunnen, et see on hea kui laps saab küsida. Ükskõik kui kummalised need küsimused ka on. Ja mul on heameel, et vastates tema küsimustele, selgitades miks on asjad nii nagu nad on, annan ma endast edasti midagi, teadmisi, tarkusi, informatsiooni. Ehk isegi muudan elu tema jaoks veel põnevamaks.
   Mis hirmud siis veel? No tuleb välja, et minu noorhärral on hirm selle üle, et äkki see sääsk mis tema toas on, imeb ta verest tühjaks. Et mis siis saab kui nii peaks juhtuma? :D Mis ma oskasin kosta, lohutasin, et iga sääst imeb verd ainult ühe korra ja nii palju kui kõhtu mahub - ja, et ole rahulik sinu toas on neid ainult kaks! ( Muideks, me ei saanud neid kätte, niiet... ) :D

   Ja ennem tuttu minekut tuli siis ära päeva lausa " Emme, mina tahan ka kunagi issiks saada.Tead miks? Sellepärast, et ma tahan ise otsustada kelle juurde ma elama lähen!" 

   Ma ei jõua ära oodata järgmisi päeva tipp hetki :) Need on kõige paremad, eriti kui päeva jooksul miski muu ei taha hästi minna, siis see teeb meele heaks ja päeva korda. See kõik, koos imelike küsimustega ja ehk ikkagi ka tarkate vastustega mida üritan anda.

   Üks huvitav info killuke veel. Kas teie, mu lugejad olete kindlad, et kui toit või piim on jäänud päevaks kapile ja halvaks läinud siis külmkappi panek, teeb toidu või piima terveks? :D Et siis külmkapp on selline imeloom, mis muudab toidu taas heaks!

Loodan, et see tõi teile naeratuse näole, sest minu päeva muutis see küll palju paremaks! Miks muidu ma istun nii hilja veel arvutis ja blogin, ma ei tee seda tavaliselt! :)

Päikest!

 

Inimesed ja kasvamine nendega ja nendeta

   Kummaline millised inimesed olla võivad, mingil hetkel on kõik nii huvitatud sinu elust, uurivad ja puurivad ja siis äkki - kadunud! Kõik on kadunud, huvi on kadunud, inimesed on kadunud. Teatud olukorras on see isegi meeldiv, sest kellele meeldib kui keegi pidevalt oma nina kuskile topib. Tahaks ju ise olla oma elu peremees ja langetada omi otsuseid - teiste poolt valikute peale surumine ei ole kõige meeldivam. See muidugi ei tähenda, et neid inimesi oma ellu ei taha. Vahel on lausa selline tunne, et kui midagi halba või õpetliku ei saa öelda siis kedagi ei huvitagi miski!
   Tegelikult on see selline asi, mis on teada tuntud. Pole enam uudis ega üllatus. Lihtsalt mulle meeldib vahel seda nn kõva häälega mõelda ja öelda.
   Inimesed naudivad kui teistel läheb kehvasti aga nad ei naudi seda kui teistel läheb hästi. Jagamise oskus on nigel. Võib-olla, et see on eestlaste viga. Võib-olla on see üleüldine probleem maailmas. Inimesed ehk ongi loodud sellisteks. Mina ennast ei pea selliseks, ma olen täiesti rahul sellega kui saan elada oma elu ise, teiste elusse nina toppimata. Rahus ja vaikuses, nautides seda mis mulle meeldib ja võtta vastu väljakutsed mis elu mulle pakub.
   Olen oma elu jooksul üsna palju näinud ja üsna palju nähtust ka seljatanud. Ma ei ütleks, et olen õnnetu nende olukordade üle, et oleks midagi meeletult kahetsenud. Tunnen, et nende asjade üleelamine, lahendamine ja nendest välja tulemine on olnud minu jaoks omamoodi nauding, areng. Muidugi, paljutki võiks olla teisiti ja paljutki oleks võinud lihtsalt olemata olla aga ma arvan, et kõige selle käigus olen ma võitnud tohutult.
   Näiteks, kunagi ma ei osanud inimestega olla hea, kannatlik, mõistev. Ärritusin liigsa kergesti. Ei osanud vaikida kui seda oli vaja. Täna võin öelda, et viimase aasta jooksul olen ma selles valdkonnas kõvasti arenenud ja muutunud. Ma suudan jääda rahulikuks ka kõige kehvemates olukordades, ma suudan hoida oma suud kinni kus seda vaja, ma suudan jääda mõistvaks olukorras kus võib-olla ei olegi nii väga midagi mõista, oskan olla toetav ja hea ka siis kui mind ennast on põlvili löödud. Minu jaoks on see suur võit. Ma tunnen, et olen suureks kasvanud. Võib-olla on asi selles, et ma saan juba nii vanaks aga võib-olla on asi selles, et ma olengi sisemiselt kasvanud ja arenenud. Olgu kuidas on, mina olen igatahes uhke iseenda üle!
   Selle kõige mõte ongi see, et eelkõige tuleb iseennast õppida tundma. Õppida iseennast armastama. Õppida iseendaga elama ja siis saad midagi koos luua. Vahel on ise õppimine hea aga vahel on hea koos kellegagi seda teha ja ma võin südame rahuga öelda, et mina ei ole seda teekonda pidanud üksi läbi. On keegi eriline kes on mulle kaaslaseks olnud sellel teel ja ma mul on selle üle hea meel. Loodan, et areng ja kasv jätkub!

   Niiet, pole vaja karta raskusi ja väljakutseid. Pole vaja karta, et kui täna teeme suuri vigu siis on edasine elu rikutud. Ei ole. Võtke vastu kõik mis tuleb, õppige tundma ennast neis olukordades, kasvage koos nende olukordadega, arenege nii sisemiselt kui välimiselt ja lõpuks olete ikkagi võidumees! Säilitage ausus ja austus ja te rändate kaugele!

Ilusat päeva kõigile!

Muutused...

   Istud toas, kuum kohv auramas laual, vihma krabistab aknalauale. Kõik on kuskil ära, toimetavad omi tegevusi ent mina ikka istun siin, lootuses, et tuleb hea mõttelend. Olen roostes, nii hingeliselt kui ka vaimselt, ei suuda keskenduda enam oma mõtetele mida tahaks kirja panna - vanasti olin ma selles ju üsna hea, täna enam mitte! Aga pole hullu, küll ma satun ka kullasoonele, isegi kui pean istuma siin terve päeva ja kirjutama mitu korda otsast peale.
    Aasta-poolteist tagasi kirjutasin ma suurest armastusest. Sellest, milline peaks olema üks suur armastus, kuidas hoida ja mõista teisi, kuidas lasta minna asjadel mis sina õnnelikuks enam ei tee, kuidas vaadata selge silmaga tulevikku, kuidas selg sirgelt võtta suund parema tuleviku, õnnelikuma mina poole. Täna ei ole minu mõttemaailm sugugi muutunud. Endiselt usun suurde armastusse, endiselt usun sellesse armastusse mis minul on. Usun siiralt aususesse ja hoolimisse, teineteise mõistmisesse - selles ei ole mitte midagi muutunud. Kuid on üks asi, mis on lisandunud sellele kõigele. Võib-olla on see midagi, mille olen avastanud iseendas ja millest mul polnud aimugi, et mul olla võiks. Teate mis see on? See on oskus, mitte alla anda mis puudutab armastust ja teineteise mõistmist. See on oskus leida südames soov, tahe ja jõud andestada, sest tegelikult seda ju see suur armastus olema peakski. (Vähemalt nii räägitakse, on alati räägitud!)
   Minust on saanud keegi, kes on hullem inimene kui ma kunagi olin kuid samal hetkel on saanud minust keegi veel parem kui ma enne olin. Nokk kinni, saba lahti! Elus on asju, mis muudavad meid, elus on hetki, mis toovad meis välja selle kõige hullema, elus on hetki kus selle kõige hullema võib välja tuua keegi väga lähedane. Mina arvan, et see ei ole piisav põhjus veel loobumiseks. Miks, sa küsid? Aga just sellepärast, et õppida tundma iseennast, seda milleks me võimelised oleme, ära näha oma nõrgad küljed ja tugevad küljed, õppida olema parem. Inimesed ei paranda ennast enne kui nad ei ole ära käinud päris põhjas või kui nad ei ole tunda saanud valu ja kurbust ja seda kui karm elu võib olla.

 Inimene ei õpi parandama iseennast enne, kui ta ei ole tõeliselt tundma saanud seda kes ta on!

   Kunagi arvasin, et minu proovikiviks saab olema minu haigus. Aga, et kui ma selle hingeliselt ja vaimselt seljatan siis saab minna kõik vaid paremuse poole. (Need kes on minu varajasemaid mõtteid lugenud, teavad, et haigus mis mul on, on ravimatu.)
   Et kui ma suudan leida lepituse ja ühise hea suhte luupusega, kui suudame koos samas kehas elada, siis suudan ma ka leida endale imelise töö mida armastan, siis suudan leida endale suurepärase kaaslase, kes mõistab mind ja minu luupust ja kõike muud toredat veel. Et siis ma ammutan sellest võidutundest energiat ja tahtejõudu, et saavutada oma soovid ja unistused.
   Täna saan öelda, et minu haigus ei olnud minu proovikivi vaid, et elul on meile varuks väga palju veel. Elu on nagu sõjaväe treeninglaager, kus igal sammul on takistused mida tuleb ületada. Nii nagu ka sõjaväes, nii ka elus, ei ole meil pääsu nendest ja need tuleb läbi teha, neist tuleb jagu saada. Ma olen tegelikult õnnelik inimene, et ma ei ole pidanud tegema seda üksi, et mul on armastav kaaslane, kes on minuga ja toetab mind, et mul on minu pere ja need vähesed sõbrad.

    Ega tegelikult oligi lollus loota, et igal inimesel on vaid üks takistus, üks suur takistus millest üle saada. Aga sellest ei ole ka mitte midagi, täna ma tunnen, et ma olen nii palju õppinud, nii palju kogenud ja mis kõige olulisem - ma olen natukene rohkem saanud tundma iseennast ja seda, milleks ma suuteline olen, kui ma seda väga tahan!
   Ma ei väsi ka kordamast seda, et mulle öeldakse pidevalt sedasi: " Hele, meile ei anta rohkem kanda kui me jõuame, ju sa siis jõuad veel! "
Jah, ma isegi usun sellesse nüüd. Varem ma arvasin, et see pole võimalik, mingil hetkel igaüks meist murdub. Aga nüüd ma saan aru, et ka murdumine on üks takistus, millest tuleb lihtsalt üle saada. Tuleb toetuda neile, kes on meile valmis pakkuma toetavat õlga ja siis oleme me suutelised enamaks veel. Väsimus mis kaasneb pideva ebaõnnestumisega on loomulik, sellepärast tuleb ammutada energiat teineteisest. Ühe positiivsus on teise positiivsus siis kui seda hädasti vaja on. Kaks tükki ei tohi kunagi korraga tunda lootusetust, sest millest siis teine tuge ammutab kui kõrval olev inimene on samasugune vare! Aga kindlasti ei tohi teise kurbuse ja raskuse ajal olla ülimas meeleolus, siiski tuleb olla mõistev teise raskuste ja emotsioonide suhtes. Me ei taha ju kedagi panna tundma nagu tema muredekoorem oleks naljaasi!