Aasta aastalt vanemaks ja ehk ka targemaks...

   Kaks nädalat veel ja ma saan jälle aasta vanemaks. Tervelt aasta vanemaks! Õudusega mõtlen sellele, et kolmkümmend hakkab liginema. Juba mõne aasta pärast on see käes. Täna tabasin end mõttelt, et mis siis selle viimase aastaga on muutunud? Kõik on muutunud, nii palju on muutunud. Alates suurtest asjadest kuni pisikeste, pealnäha ebaoluliste asjadeni välja. Ma olen vanem, ma olen targem, ma olen julgem, ma olen haiget saanud, ma olen rõõmustanud, ma olen nutnud ja ma olen naernud. Nii palju on tehtud selle aastaga! Tööl olen olnud edukam, samas on olnud ka põrumisi, on nähtud ja on tehtud. Oluline ongi see, et on tehtud. Tehtu annab kogemusi, oled saanud kogeda midagi millest oled saanud midagi õppida - pole oluline, kas see oli hea või halb.
   See aasta on läinud lennates, alles oli kui ma tähistasin tööl oma sünnipäeva koos oma armsate kolleegidega, nüüd juba tulemas uus! Milline seiklus! Pole ka enam palju jäänud selleni, et muutub aasta number. Aastalõpp on käega katsutav.
   Minu jaoks üks olulisemaid asju selle aasta jooksul on olnud see, et ma olen püüdnud oma elust välja lülitada need inimesed, kes ei omanud selles enam mitte mingisugust rolli. Inimesed kes kunagi olid minu jaoks kõik ent mingil põhjusel lahkusid! Tervitasin oma ellu aga neid uusi inimesi, kes on salamisi olnud mu kõrval koguaeg. Mõnda isegi mitmendat korda. Uskumatu kui suuri üllatusi täis võivad olla inimesed, keda sa arvasid, et iial nad ei saa omama sellist suurt rolli sinu elus aga nüüd... on nad kõige olulisemad selles! Ja see on nii hea...
   Selle viimase aasta jooksul olen ma jõudnud nii palju. Ma alustasin tervislikuma eluviisiga, langetasin kõvasti kaalu ja jätkan sellega, ma õppisin rõõmu tundma üksi olemisest ja heade raamatute lugemisest, ma armusin, õpin jagama oma elu jälle kellegagi ( mida ma pidasin üsna võimatuks, harjumus on lurjus ) ja ma ei tunne selle jagamises mitte midagi vastumeelset, just vastupidi, ma naudin seda, see meeldib mulle ja ma teen seda suurima rõõmuga. Ma õppisin tööl väga palju uut, sain ametikõrgendust ja nüüd olen tiimijuht. See on suur asi! Palju vastutust ja palju uut mida osata ja rakendada. Minu tervis on stabiilselt korras. Niiet , milleks kurta! Igapäev ei saagi olla samasugune ja ülihea. Tulevad ette mõõnad ja tõusud ja mõõnad ja tõusud.. aga üleüldiselt on siiski palju palju korda saadetud sel aastal :) Ma loodan, et see jätkub ka siis kui saan 27 ja ma loodan, et samad inimesed on ja jäävad minu kõrvale edaspidigi, sest nendega koos suudan ma vallutada maailma, suudan olla mina ise ja suudan suutmatut ! :)

Teie kallid lugejad, olge positiivsed, elu ei ole üdini halb, ei saagi olla. Tuletage meelde endale kasvõi neid pisiasju mis teie näole naeratuse tõid ka see on midagi mille üle rõõmu tunda ja mis läheb kirja kui üks osa heast aastast!