Teate mis, mul on lausa kurb tõdeda, et ma ei ole väga-väga ammu saanud aega, et siia tulla ja, et kirjutada. Uskumatu! Elu on olnud nii kiire ja nii... põnev ja hirmus ja kõike! Kõike muud kui igav!
Alustuseks viiksin ma teid kurssi sellega, mis on saanud minu toitumiskavast ja tervislikust eluviisist! Saanud on see, et olen endiselt 15 kg kergem aga rohkem ei ole hetkel midagi alla läinud. Miks? Sellepärast, et ma ise olen süüdi selles. Minu elus on viimased paar kuud toimunud sellised suured muutused ja seiklused, mis on seganud igasuguse regulaarse söömise! Ma olen täitsa õnnetu sellepärast. Aga tuleb tunnistada, et nüüd näen ma oma silmaga, et õiged kellaajad ja regulaarne söömine on TÕEPOOLEST mega oluline kaalulanguse puhul. Ehk ei olegi see nii halb. Pigem just õpetlik ja eksperimentaalne. Endiselt olen ma üritanud siiski oma toitumiskava jälgida selles mõttes, et ma söön või vähemalt püüan süüa õigeid asju :) Jeeeei mulle selle eest!
Natukene pilte minust ka, et oleks tõestus materjali, et ma ei ole jälle tonnine elevant vaid ikka samas mõõdus ehk isegi veidi veel pisem :)
Pisikene on hea olla !
Teate veel midagi, ma olen avastanud, et ma räägin oma kehakaalust, sellest milline ma olin ja milline ma olen nüüd palju... julgemalt. Ma ütlen täpselt nii nagu asjad on! Nagu mina neid näen. Muidugi on ilu vaataja silmades nagu targad inimesed kunagi ikka kippusid ütlema, aga mina ei ole veel enda silmis kaugeltki see, mis ma olla tahaks. Aga ma võin öelda, et ma olen palju rohkem rahul.
Ma ei mäleta kas ma mainisin seda, et viimati kui riidepoes käisin endale pintsak-jakki ostmas/otsimas siis ma olin meeldivalt üllatunud, et kõik mis mulle meeldis ja mis ma selga proovisin sobis mulle, riiiiiiided mahtusid selga :P Kui lahe !
Aga miks mul siis toitumise plaanist kinnipidamisega sedasi nihu on läinud? Esiteks on vahepeal olnud igasugused üritused. Sünnipäevad. Ja tuleb tunnistada, et Novembrikuu saab olema samasugune hullumaja mis puudutab üritusi ! Kolm nädalavahetust ainult sünnipäevasid!
Pisikene on hea olla !
Teate veel midagi, ma olen avastanud, et ma räägin oma kehakaalust, sellest milline ma olin ja milline ma olen nüüd palju... julgemalt. Ma ütlen täpselt nii nagu asjad on! Nagu mina neid näen. Muidugi on ilu vaataja silmades nagu targad inimesed kunagi ikka kippusid ütlema, aga mina ei ole veel enda silmis kaugeltki see, mis ma olla tahaks. Aga ma võin öelda, et ma olen palju rohkem rahul.
Ma ei mäleta kas ma mainisin seda, et viimati kui riidepoes käisin endale pintsak-jakki ostmas/otsimas siis ma olin meeldivalt üllatunud, et kõik mis mulle meeldis ja mis ma selga proovisin sobis mulle, riiiiiiided mahtusid selga :P Kui lahe !
Aga miks mul siis toitumise plaanist kinnipidamisega sedasi nihu on läinud? Esiteks on vahepeal olnud igasugused üritused. Sünnipäevad. Ja tuleb tunnistada, et Novembrikuu saab olema samasugune hullumaja mis puudutab üritusi ! Kolm nädalavahetust ainult sünnipäevasid!
Nii, aga põhiteema siis, nimelt pidin ma äkki ootamatult olema üksi koos terve majapidamisega. Ema viidi kiirabiga haiglasse, intensiivravi osakonda teadmata mis viga on. Mure oli tappev. Just oli planeeritud majas uue soojamüüri ehitus mis jäi siis minu ja mu venna kaela. Kõike seda muret, toimetamist ja ise omapead asjatamist oli töökõrvalt harjumatult palju. Nii palju, et ei jäänudki aega justkui söömisele mõelda. Olen pigem nagu harjunud sellega, et elu on kuidagi vähe rahulikum aga üleöö kogu see enda õlule saada tundus olevat toomuch... ja nagu ikka öeldakse, et probleemid/raskused ei tule kunagi üksi, ikka kui tulevad siis mitme kaupa ... sain siis kaks päeva rahus olla ja tulen töölt koju , vaatan kutsik on jälle endal jala ära lõhkunud. Nimelt oli see siis teine kord paarinädalase vahega kus me pidime sõitma JÄLLE õmblema ja nagu enamik teavad siis veterinaar on kallis. Sõbrake sai jälle hunniku õmblusi ja oma tuutu-luutu pähe! Seekord aga mulle tundus, et ta justkui tahtiski seda, ta oli väga rahul kui selle tuutu kaela sai, juba oskas orienteeruda sellega, ei jooksnud igale asjale otsa kohe robaki, mida ta esimesel korral tegi nii palju, et ma mõtlesin, et pean veel minema uut tuutut talle ostma ! :D
Kõige toredam oli see, et selle kõigega kaasnesid ka tabletid ja ravimid. Hele pidi siis leidlik olema, igal hommikul tegin pasteedi ja hakkliha palle kuhu ma siis peitsin tablette sisse. Mõnda aega see toimis aga siis koer hammustas läbi mu kavatsused ja sai aru, et ma söödan talle salaja sedasi ravimeid sisse. Sealt maalt algas üks lõputu tagaajamine ümber maja, hommikul pool kuus :D
Nüüd on õnneks elu jälle normis. Ema on elus ja terve , koeral on jalg korras, rohkem pole seda ära lõhkunud... ptuiptuiptui ( üle vasaku õla ) ja soojamüür ja uus kamin on majas sees ja üle pikaaja on toas ka soe... Lõpp hea kõik hea!
Hakkan nüüd vaikselt otsi kokku tõmbama, et millalgi kui jälle on midagi millest rääkida siis tulen ja teen seda rõõmuga teile. Seniks ilusat sügist, tervist,õnne ja palju armastust teile :)
Kõige toredam oli see, et selle kõigega kaasnesid ka tabletid ja ravimid. Hele pidi siis leidlik olema, igal hommikul tegin pasteedi ja hakkliha palle kuhu ma siis peitsin tablette sisse. Mõnda aega see toimis aga siis koer hammustas läbi mu kavatsused ja sai aru, et ma söödan talle salaja sedasi ravimeid sisse. Sealt maalt algas üks lõputu tagaajamine ümber maja, hommikul pool kuus :D
Nüüd on õnneks elu jälle normis. Ema on elus ja terve , koeral on jalg korras, rohkem pole seda ära lõhkunud... ptuiptuiptui ( üle vasaku õla ) ja soojamüür ja uus kamin on majas sees ja üle pikaaja on toas ka soe... Lõpp hea kõik hea!
Hakkan nüüd vaikselt otsi kokku tõmbama, et millalgi kui jälle on midagi millest rääkida siis tulen ja teen seda rõõmuga teile. Seniks ilusat sügist, tervist,õnne ja palju armastust teile :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar