Kasulik või mitte?

   Me kõik tahame anda endast parima ja tunda ennast kasulikuna. Täiesti kohutav on see, kui Sa ei saa oma perele midagi pakkuda, kui Sa ei saa midagi nende heaks teha, ükskõik kui pisikene see asi ka ei oleks. Käed rüpes istumine on üks maailma kõige õudsemaid tundeid üldse. Sa võid ju tahta anda endast palju, isegi kõik, kuid kui Sa ei saa, mis siis?
   Mina kes ma elan tegelikult alles pereellu sisse taas, kipun seda aegaajalt veel tundma. Mind rõõmustab isegi see, kui ma saan teha pudru valmis või natukene pisipõnniga mängida. Tunnen ennast juba siis natukene kasulikumana. Loogiline muidugi, et selline poolel teel kellegi ellu sisse jalutamine ei käi nii lihtsalt. Võtab aega, et harjuda teiste inimeste kommete ja tavadega. Lugematutel kordadel olen ma avastanud end mõttelt, et: " Issand jumal, ma ei oska, ma ei tea kas oskan ja kas saan hakkama?" Ajapikku tulevad kõik oskused ja teadmised, aga kuni sinna maani, ka tühipaljas pudru tegemine võib tekitada stressi! :D
   Või näiteks, ehe näide minu elust! Lapsele on vaja riided selga otsida. Mina suure tahtmise ja tuhinaga siis avan selle riidekapi, jõllitan seda punnis silmadega ja ma reaalselt ei saa midagi aru! Mis riided on kodusemad riided, millega minnakse külla või poodi või milliste riietega oleks paras praegu õue minna? Milline väljakutse, ütleks ma sellepeale kohe. Ma olen jõudnud isegi paar korda mõelda, et küll mina olen ikka rumal naine!
   Uskumatu kui keerulisi ja endalegi segaseid tundeid ja mõtteid sellised väikesed pisiasjad tekitada võivad. Miks? Aga otseloomulikult sellepärast, et ma tahan oma kullatükile vaid parimat ja iga otsus mis ma teen, ja iga pudru mis ma valmistan ja iga paganama pluus ja püksipaar, peab olema õige! Küllap mu kallid lepiks vähemaga ja kindlasti nad mõistavad minu rumalust, aga see mind nagu väga ei huvita, sest ma tahan nende jaoks vaid parimat, ükskõik kui pisikene see asi ka ei oleks. Seega, iga pudru, iga riideese ja iga hästi segatud mahl, peab olema ideaalne. Vaid see annab mulle rahu! :)

   Eile oli meil hästi hästi vahva päev tegelikult. Üle pika pika aja oli väljas imekaunis ilm, päike paistis ja linnud laulsid ja kohe selline, mõnus tead! Meie seiklesime siis perekeskis ringi. Käisime järveääres jää peab mängimas, jalutasime metsas ja käisime vaatasime, eesti ühe kõige suurema kivi üle. Mina ei olnud seal kunagi käinud ja ütlen ausalt, et nii suurt kivi ei olnud ma ka varem kohanud. See oli ikka meeletu.

  Minu päeva soovitus: Nautige ilusaid ilmasid mis meil hetkel on. Nautige päikest ja perega aja veetmist :)

Päikest,
Hele