Oma koht? Kas Sul on koht kuhu kuuluda? Kas Sa tunned, et oled osa millestki tõelisest?
Emotsioonid on vahel sellised asjad, mis võivad meie kindlust kõigutada. Emotsioonid aga ei teki niisama, nende tekkimiseks on vaja midagi mis nad käivitaks. Olgu nad siis head või halvad, negatiivsed või positiivsed.
Igal käitumisel on põhjus, igal suhtumisel ja arvamusel on oma tagamaa. Ei ole nii, et ühel heal päeval ärkan ja järsku on mul selline emotsioon ja järsku on mul selline arvamus ja äkki hommikul kell kuus olen ma oma vaadet tervesse maailma totaalselt muutnud. Mkm, igal käitumisel, igal emotsioonil, igal arvamusel ja suhtumisel on põhjus. Vahel võibki see olla, see kõige hirmsam asi. Sinu emotsioon on tekkinud kellegi käitumisest/suhtumisest, tema käitumine/suhtumine aga on jälle omakorda saanud kuskilt alguse. Hirmutav on see, et me ei saa teada millest või miks kui ei räägita.
See tekitab allasurutus tunnet mõnes inimeses, nii, et ta ei oska midagi peale hakata ja tõmbub endasse. Mida Sa ikka teha saad kui kõik on üks suur saladus ja varjudemäng, kui lihtsatest pisikestest asjadest saavad saladused mida tingimata peab looma. Kui igapäevased tavalised normaalsed asjad, muutuvad varjulisteks.
Ma ütlen, et usaldama peab. Jah, peab. Aga tuleb ka küsida ja tuleb ka rääkida kui on vaja. Usaldamine ja suhtlemine ja mis kõige olulisem, murede lahendamine on kahepoolne asi. Ja absurdne on suhtes olles muuta teise hirmud ja mured naljanumbriks. Me ei tea kunagi mida teine pool tunneb, ühe jaoks on see mure ehk naljanumber ja kõik on normaalne, teise jaoks aga võib olla terve maailm kokku kukkunud. Alati tuleb võta inimeste tundeid ja emotsioone, mõtteid ja muresid, rõõme ja kurbust tõsiselt, seda muidugi juhul kui Sa hoolid teisest. Ei ole nii, et ühe mure on suurem ja olulisem kui teise. Võrdsus on see mis liidab. Kõik mis puudutab teist on oluline ja ehk isegi kõige olulisem. Viska kõik väline nurka, võta see aeg ja tegele sellega mis tõeliselt loeb? Tegele sellega, mis Sind siin elus jalul hoiab ja sütitab. Ükskõik kui tühine ja naeruväärne see kõik ka tundub.
Inimesed on erinevad. On selliseid, kes muretsevad ainult suurte asjade pärast. Näiteks, kas on piisavalt raha, kas töö saab õigeks ajaks tehtud jne. Aga ärge unustage, et meie seas on ka inimesi, kelle jaoks on pisikesed asjad olulised, et ka pisikesed asjad võivad nende und rikkuda ja neid muretsema panna. Näiteks kas mu kaaslane kuulab mind, kas ta tahab rääkida, miks ta mulle kaisus olles jälle selja keeras, või miks ta ainult purjuses olekus on armastav ja hooliv, kas ma tõmbasin triikraua seinast välja või kas elektriarve sai õigeaegselt tasutud. On inimesi, kellele lähevad taolised asjad palju rohkem korda kui mingi raha või saavutused tööl. Ja isegi kui sellised ülemuretsejad teevad ehk sääsest elevandi, usu või ära usu, see ei ole niisama, ilmselt ongi mingisugune muutus kuskil toimunud, et ta nii tunneb ja asju näeb.
Kutsun kõiki üles veel kord, olema aus ja avatud. Ärge valetage, ärge varjake, ärge käituge nagu teil oleks miljon saladust kuskil peidus - teile kallid inimesed ei ole seda väärt. Eriti perekond, sest lõppude lõpuks on nemad need kes teie kõrvale jäävad nii heas kui halvas! :)
Me kõik tahame, et meil oleks oma hea koht, kuhu me oleme alati oodatud ja kus meid võetakse vastu avasüli. Kus puuduksid varjatud ja hääletud telefonid, lubatud teod mis kunagi ei saa teoks. Kohta kus meid toetatakse kui oleme emotsionaalselt keerulises paigas, kohta kus kallistused ja armastus ja ausus on hinnas, kohta kus seda kõike väärtustatakse! Ja tee mis Sa tahad või arva mis soovid, sellise koha loomiseks on vaja kahte! :) Üksi ei ole võimalik midagi ära teha. Usalduse ja mõistmise ehitamisel ei ole mõtet kui teine selle maha lammutab. :)
Väike emotsionaalne purse täna, kui kõik on liiga hästi :)
Päikest teile :*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar