Mäletan aega, kui olin veel 100 % kindel, et kõik see millest ma unistan ja kõik see mida loodan oma ellu tulevat, ei saa mul kunagi olema. Miks? Sellepärast, et elu oli näidanud, et ikka ja alati kui midagi head hakkas kuskilt piiluma, kukkus see kõik samal hetkel juba kolinal kokku. Ma pakun, et sellest, kui ma viimati seda mõtlesin, on möödas ca pool aastat. Jah, minu viimane mõte oli natukene ennem aastavahetust, kui lubasin, et rohkem ma haiget ei saa, rohkem ma haiget ei lase teha ja olin juba peaaegu valmis leppima faktiga, et midagi sellist, mida mina oma elult ootan, Ei tule!
Vahel ongi nii, et tundub, et on olemas sellised teatud sorti inimesed, kes andes endast kõik viimane kui hea, saavad ikka vastu pükse, tundub, et mõnda inimest elu lihtsalt ei soosi. Jah, öeldakse küll, et igale inimesele ei ainta rohkem kui ta kanda jaksab! Sel ajal ma mõtlesin, et mis paganama elevandiks see elu mind peab. Mina, pisikene neiu, koguaeg mingi koorem õlul ! Praegu ajab see isegi natukene naerma. Mis siis, et koorem mida kandma pean on endiselt olemas, küll vähe erinev aga siiski olemas, aga ESIMEST korda elus, tunnen, et koorma kandmine on ka midagi väärt ja ma pingutan millegi nimel, et see ei ole lihtsalt niisama, selle koorma kandmine on segu raskustest ja rõõmust/lõbust!
Nagu te kõik teate, on minu elu ju totaalselt teine. Olen isegi hakanud harjuma sellega, et ma pean voodit jagama ja teise poolega arvestama. Mõned päevad tagasi just tuli jutuks see, et olles harjunud olema 7 aastat suhtes, siis üksi jäädes oli väga keeruline õppida elama üksi. Kui ma siis kasvasin iseseisvaks naiseks, õppisin täiesti üksi toime tulema, mida iganes elu mulle teele ka ei visanud, tuli aeg taas suhtesse astuda. Tõsisesse suhtesse. Siis ma avastasin kui palju oli elu mind muutnud selle paari aasta jooksul mis ma üksi olin. Elu oli muutnud mind palju rohkem kui siis, kui ma oma esimesse pikka suhtesse kunagi nooruses läksin. Tänase päevani ma imestan, mida see kõik minuga teinud on. Tihti ajab see ise-ennast ka kurjaks, et kuidas ma muutunud olen. Need muutused ei paista ehk otseselt silma, kuid alateadlikult mingid mõtted, hirmud ja kartused löövad nii välja - lihtsalt uskumatu! Ma tahan aitäh öelda oma teisele poolele, kes võtab mind täpselt sellisena nagu ma olen praegu ja armastab mind sellegi poolest :)
Nüüd on siis juba peaaegu pool aastat möödas minu viimasest mõttest, et ma ei kavatse kunagi enam anda endast kõike kellegi teise heaks! Mis ma siis tänase päeva seisuga sellest arvan? Kindlasti ma ei kahetse, et ma endale vale lubaduse andsin. Üks väheseid kordi kus ma olen ise-endale vist valetanud! :D Hea oli, et valetasin ja hea oli, et hüppasin tundmatus kohas vette. Tegelikult olen ma tänase seisuga üks paganama Õnnelik naine :) :*
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar