Kiri iseendale:
Kallis mina! Esimese asjana tahan öelda, et Sa oled ilus ja nutikas.( NB! Ma arvan, et kuna kirjutan oma vaatevinklist, siis esimene lause on just sellepärast nii, et sellest on puudus vahest :D ). Teise asjana tahan öelda, et oled endast andnud kõik, oled andnud mitte ainult endast kõik, aga kõik mis Sul vähegi anda on. Ära anna alla, ükskõik mida Sa teed, kus Sa oled, kellega Sa oled... Elu peabki olema selline ja elu ongi just täpselt selline. Närakas! ( Nagu minu sõber tavatseb öelda kõigele ja kõigile mis /kes ebaausad on. )
See, et teised ei näe sinu sisse, sinu mõtetesse ja sinu maailma, ei tähenda tingimata seda, et kõik mis seal on, oleks vale. Isegi kui nad seda ütlevad pidevalt nii, isegi kui kõik arvavad, et on nii! Sinul on õigus tunda kõike seda mida Sa tunned. Kui tunned, et sulle valetatakse, et Sulle antud lubadused, on mitte pidamist väärt – siis nii on! Kui tunned, et Sind armastatakse vähe – siis nii see on! Kui Sul ei ole kedagi kes Sind kuulaks – siis nii see on! Sest paratamatult, mida iagnes Sa teed ja kuhu iganes Sa ka ei läe, on SINU SEES OLEMAS SEE MISKI, mis annab Sulle märku, kas asjad on õiged või on valed! AGA .... neiu/noormees, pane tähele, oluline on, et Sa võitleksid enda seisukohtade eest, enda arvamuste ja maailma vaadete eest... Ei tohi ennast kaotada sellesse virr-varri. Kindlasti on meil midagi mille nimel elada, mille nimel õnnelik olla, mille nimel nutta, naerda... kõike kindlasti on! Probleem on selles, et me laseme igasugusel pasal enda kaela tulla ja me unustame selle käigus ära kõike selle, mis oli meile oluline, mille najale me oleme KÕIK enda ümber ehitanud. Ja siit tuleb see, et tänu meile, kukub meie maailm kokku ja kõige ausam vastus on see, et me ise, ise oleme selleks teinud absoluutselt KÕIK, me ei ole ennast kaitsnud, me ei ole ennast piisavalt kehtestanud ja inimesed meie ümber ei saa tegelikult aru, kes me oleme ja mida me väärtustame. Ja nii ongi, kui me ei laseks asjadel enese ümber end nii mõjutada, kui me lubaksime oma vabal meelel rääkida nii nagu tahame, ja KUI meie ümber oleks neid, kes viitsivad kuulata, siis oleks meie maailm hoopis midagi muud.
Kuna ma olen kodus ja haige ja üksi, ja ootamas kopsupõletiku, mida arstide väitel veel päris ei ole, siis on mul aega mõelda, ükskord elus... on mul aega mõelda! Mõtlemine on oluline. Seda on vaja, et luua tee... mida mööda käija J Vastasel juhul tekib ülemõtlemine. Nii, ainult sellest muidugi kunagi ei piisa, meil on vaja kaasa mõtlejat, meil on vaja kedagi, kes viitsiks meiega koos tööd teha... olgu see siis ajutöö või elutöö. J
Päikest,
HH
Kallis mina! Esimese asjana tahan öelda, et Sa oled ilus ja nutikas.( NB! Ma arvan, et kuna kirjutan oma vaatevinklist, siis esimene lause on just sellepärast nii, et sellest on puudus vahest :D ). Teise asjana tahan öelda, et oled endast andnud kõik, oled andnud mitte ainult endast kõik, aga kõik mis Sul vähegi anda on. Ära anna alla, ükskõik mida Sa teed, kus Sa oled, kellega Sa oled... Elu peabki olema selline ja elu ongi just täpselt selline. Närakas! ( Nagu minu sõber tavatseb öelda kõigele ja kõigile mis /kes ebaausad on. )
See, et teised ei näe sinu sisse, sinu mõtetesse ja sinu maailma, ei tähenda tingimata seda, et kõik mis seal on, oleks vale. Isegi kui nad seda ütlevad pidevalt nii, isegi kui kõik arvavad, et on nii! Sinul on õigus tunda kõike seda mida Sa tunned. Kui tunned, et sulle valetatakse, et Sulle antud lubadused, on mitte pidamist väärt – siis nii on! Kui tunned, et Sind armastatakse vähe – siis nii see on! Kui Sul ei ole kedagi kes Sind kuulaks – siis nii see on! Sest paratamatult, mida iagnes Sa teed ja kuhu iganes Sa ka ei läe, on SINU SEES OLEMAS SEE MISKI, mis annab Sulle märku, kas asjad on õiged või on valed! AGA .... neiu/noormees, pane tähele, oluline on, et Sa võitleksid enda seisukohtade eest, enda arvamuste ja maailma vaadete eest... Ei tohi ennast kaotada sellesse virr-varri. Kindlasti on meil midagi mille nimel elada, mille nimel õnnelik olla, mille nimel nutta, naerda... kõike kindlasti on! Probleem on selles, et me laseme igasugusel pasal enda kaela tulla ja me unustame selle käigus ära kõike selle, mis oli meile oluline, mille najale me oleme KÕIK enda ümber ehitanud. Ja siit tuleb see, et tänu meile, kukub meie maailm kokku ja kõige ausam vastus on see, et me ise, ise oleme selleks teinud absoluutselt KÕIK, me ei ole ennast kaitsnud, me ei ole ennast piisavalt kehtestanud ja inimesed meie ümber ei saa tegelikult aru, kes me oleme ja mida me väärtustame. Ja nii ongi, kui me ei laseks asjadel enese ümber end nii mõjutada, kui me lubaksime oma vabal meelel rääkida nii nagu tahame, ja KUI meie ümber oleks neid, kes viitsivad kuulata, siis oleks meie maailm hoopis midagi muud.
Kuna ma olen kodus ja haige ja üksi, ja ootamas kopsupõletiku, mida arstide väitel veel päris ei ole, siis on mul aega mõelda, ükskord elus... on mul aega mõelda! Mõtlemine on oluline. Seda on vaja, et luua tee... mida mööda käija J Vastasel juhul tekib ülemõtlemine. Nii, ainult sellest muidugi kunagi ei piisa, meil on vaja kaasa mõtlejat, meil on vaja kedagi, kes viitsiks meiega koos tööd teha... olgu see siis ajutöö või elutöö. J
Päikest,
HH
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar