Elus on ikka nii, et kõik õnnetused ja mured tulevad kolme kaupa. Ikka on nii, et vahel peab tulema mitu mõõna, selleks, et saaks tulla üks hea ja tugev tõus! Ja seda ei tea mitte ainult mina, vaid ma arvan, et sellega nõustuvad enamik inimesi, kes on võidelnud millegi eest!
Üha enam näitab mulle elu seda, et isegi kui Sa tahad vaid head ja Sul ei ole absoluutselt ettekujutust sellest, et midagi võiks halvasti seal juures minna, siis hammustab Sind saatus tagumikust. Küll ma oleks tahtnud ropendada, aga arvan, et ei tasu. Me kõike teame, mida ma öelda tahtsin! Üha enam näitab mulle elu, et olgu mis olukord tahes, tuleb toetada oma perekonda, inimesi kes on meie lähedal, kes on meie kõrval! Ja isegi kui me tegutseme mõeldes nende heaolulule ja see meid tagumendist näksab, siis ei tohi me ära unustada ise, miks me seda tegime, arvaku nad mis tahavad.
Üha enam näitab mulle elu ka seda, et mida rohkem arvad, et Sulle on su perekond toeks, kõik need kes peaksid ja kes võib-olla ka mingil hetkel olid toeks, kaovad ära! Keeravad selja, leiavad iga põhjuse miks Sind mitte toetada, miks mitte mõista, miks mitte kuulata või aidata! Ego ja isekus on need mis suunavad neid. Ehk ei ole see nende süü, ehk on see neile geenides kaasa antud või ehk on elu teinud omad korrektuurid aga paganama päralt, kui Su oma perest ka enam ei hooli, aega ei leia puhtalt laiskusest, siis mida me saame öelda selle maailma kohta? Mida need inimesed ise mõtlevad? Miks nad arvavad, et see on õige?
Isegi kui minu elus on inimesed, kes ei ole minu veresugulased aga olen valinud nad oma pereks, siis ma seisan nende kõrval NO FUCKING MATTER WHAT! Seda enam, paneb mind imestama see, kuidas saab oma liha ja veri Sind unustada?
Siiamaani olen ma püüdnud jääda viisakaks, kirjutada läbi roosade prillide, kuna tean, et kui räägin üldistest probleemidest maailmas, siis leidub neid kes võtavad seda isiklikult, nagu minu jutt oleks suunatud kellelegi. Edaspidi jätkub see samamoodi, minu jutt saab olema üldine, aga mitte enam läbi roosade prillide. Tuleb aeg, kus asjadest tuleb rääkida nii nagu nad on. Ja ma tean, et on inimesi kes loevad mida ma kirjutan ja kes mõistavad minu igat sõna, kas siis prillidega või prillideta.
Mida ma tahan öelda, teen mis ma teen, olen mis olen, aga olen parim pere, keda soovida saaks, sest ma ei lahku, ma ei loobu, ma ei aihtu! Ma jään, ma olen ja ma toetan! Ja mitte iial, ei pane ma omale lähedasi tahtlikult olukorda, kus ma neile kahju tekitan!
Minu sõnum, hoidke oma lähedasi, peresid, neid kes teiega koos sammuvad igapäev! Iga samm, mida nad teevad teie kõrval, on väärt rohkem kui tuhat sõna, rohkem kui maailma raha....
HH
Üha enam näitab mulle elu seda, et isegi kui Sa tahad vaid head ja Sul ei ole absoluutselt ettekujutust sellest, et midagi võiks halvasti seal juures minna, siis hammustab Sind saatus tagumikust. Küll ma oleks tahtnud ropendada, aga arvan, et ei tasu. Me kõike teame, mida ma öelda tahtsin! Üha enam näitab mulle elu, et olgu mis olukord tahes, tuleb toetada oma perekonda, inimesi kes on meie lähedal, kes on meie kõrval! Ja isegi kui me tegutseme mõeldes nende heaolulule ja see meid tagumendist näksab, siis ei tohi me ära unustada ise, miks me seda tegime, arvaku nad mis tahavad.
Üha enam näitab mulle elu ka seda, et mida rohkem arvad, et Sulle on su perekond toeks, kõik need kes peaksid ja kes võib-olla ka mingil hetkel olid toeks, kaovad ära! Keeravad selja, leiavad iga põhjuse miks Sind mitte toetada, miks mitte mõista, miks mitte kuulata või aidata! Ego ja isekus on need mis suunavad neid. Ehk ei ole see nende süü, ehk on see neile geenides kaasa antud või ehk on elu teinud omad korrektuurid aga paganama päralt, kui Su oma perest ka enam ei hooli, aega ei leia puhtalt laiskusest, siis mida me saame öelda selle maailma kohta? Mida need inimesed ise mõtlevad? Miks nad arvavad, et see on õige?
Isegi kui minu elus on inimesed, kes ei ole minu veresugulased aga olen valinud nad oma pereks, siis ma seisan nende kõrval NO FUCKING MATTER WHAT! Seda enam, paneb mind imestama see, kuidas saab oma liha ja veri Sind unustada?
Siiamaani olen ma püüdnud jääda viisakaks, kirjutada läbi roosade prillide, kuna tean, et kui räägin üldistest probleemidest maailmas, siis leidub neid kes võtavad seda isiklikult, nagu minu jutt oleks suunatud kellelegi. Edaspidi jätkub see samamoodi, minu jutt saab olema üldine, aga mitte enam läbi roosade prillide. Tuleb aeg, kus asjadest tuleb rääkida nii nagu nad on. Ja ma tean, et on inimesi kes loevad mida ma kirjutan ja kes mõistavad minu igat sõna, kas siis prillidega või prillideta.
Mida ma tahan öelda, teen mis ma teen, olen mis olen, aga olen parim pere, keda soovida saaks, sest ma ei lahku, ma ei loobu, ma ei aihtu! Ma jään, ma olen ja ma toetan! Ja mitte iial, ei pane ma omale lähedasi tahtlikult olukorda, kus ma neile kahju tekitan!
Minu sõnum, hoidke oma lähedasi, peresid, neid kes teiega koos sammuvad igapäev! Iga samm, mida nad teevad teie kõrval, on väärt rohkem kui tuhat sõna, rohkem kui maailma raha....
HH
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar