Muutused...

   Istud toas, kuum kohv auramas laual, vihma krabistab aknalauale. Kõik on kuskil ära, toimetavad omi tegevusi ent mina ikka istun siin, lootuses, et tuleb hea mõttelend. Olen roostes, nii hingeliselt kui ka vaimselt, ei suuda keskenduda enam oma mõtetele mida tahaks kirja panna - vanasti olin ma selles ju üsna hea, täna enam mitte! Aga pole hullu, küll ma satun ka kullasoonele, isegi kui pean istuma siin terve päeva ja kirjutama mitu korda otsast peale.
    Aasta-poolteist tagasi kirjutasin ma suurest armastusest. Sellest, milline peaks olema üks suur armastus, kuidas hoida ja mõista teisi, kuidas lasta minna asjadel mis sina õnnelikuks enam ei tee, kuidas vaadata selge silmaga tulevikku, kuidas selg sirgelt võtta suund parema tuleviku, õnnelikuma mina poole. Täna ei ole minu mõttemaailm sugugi muutunud. Endiselt usun suurde armastusse, endiselt usun sellesse armastusse mis minul on. Usun siiralt aususesse ja hoolimisse, teineteise mõistmisesse - selles ei ole mitte midagi muutunud. Kuid on üks asi, mis on lisandunud sellele kõigele. Võib-olla on see midagi, mille olen avastanud iseendas ja millest mul polnud aimugi, et mul olla võiks. Teate mis see on? See on oskus, mitte alla anda mis puudutab armastust ja teineteise mõistmist. See on oskus leida südames soov, tahe ja jõud andestada, sest tegelikult seda ju see suur armastus olema peakski. (Vähemalt nii räägitakse, on alati räägitud!)
   Minust on saanud keegi, kes on hullem inimene kui ma kunagi olin kuid samal hetkel on saanud minust keegi veel parem kui ma enne olin. Nokk kinni, saba lahti! Elus on asju, mis muudavad meid, elus on hetki, mis toovad meis välja selle kõige hullema, elus on hetki kus selle kõige hullema võib välja tuua keegi väga lähedane. Mina arvan, et see ei ole piisav põhjus veel loobumiseks. Miks, sa küsid? Aga just sellepärast, et õppida tundma iseennast, seda milleks me võimelised oleme, ära näha oma nõrgad küljed ja tugevad küljed, õppida olema parem. Inimesed ei paranda ennast enne kui nad ei ole ära käinud päris põhjas või kui nad ei ole tunda saanud valu ja kurbust ja seda kui karm elu võib olla.

 Inimene ei õpi parandama iseennast enne, kui ta ei ole tõeliselt tundma saanud seda kes ta on!

   Kunagi arvasin, et minu proovikiviks saab olema minu haigus. Aga, et kui ma selle hingeliselt ja vaimselt seljatan siis saab minna kõik vaid paremuse poole. (Need kes on minu varajasemaid mõtteid lugenud, teavad, et haigus mis mul on, on ravimatu.)
   Et kui ma suudan leida lepituse ja ühise hea suhte luupusega, kui suudame koos samas kehas elada, siis suudan ma ka leida endale imelise töö mida armastan, siis suudan leida endale suurepärase kaaslase, kes mõistab mind ja minu luupust ja kõike muud toredat veel. Et siis ma ammutan sellest võidutundest energiat ja tahtejõudu, et saavutada oma soovid ja unistused.
   Täna saan öelda, et minu haigus ei olnud minu proovikivi vaid, et elul on meile varuks väga palju veel. Elu on nagu sõjaväe treeninglaager, kus igal sammul on takistused mida tuleb ületada. Nii nagu ka sõjaväes, nii ka elus, ei ole meil pääsu nendest ja need tuleb läbi teha, neist tuleb jagu saada. Ma olen tegelikult õnnelik inimene, et ma ei ole pidanud tegema seda üksi, et mul on armastav kaaslane, kes on minuga ja toetab mind, et mul on minu pere ja need vähesed sõbrad.

    Ega tegelikult oligi lollus loota, et igal inimesel on vaid üks takistus, üks suur takistus millest üle saada. Aga sellest ei ole ka mitte midagi, täna ma tunnen, et ma olen nii palju õppinud, nii palju kogenud ja mis kõige olulisem - ma olen natukene rohkem saanud tundma iseennast ja seda, milleks ma suuteline olen, kui ma seda väga tahan!
   Ma ei väsi ka kordamast seda, et mulle öeldakse pidevalt sedasi: " Hele, meile ei anta rohkem kanda kui me jõuame, ju sa siis jõuad veel! "
Jah, ma isegi usun sellesse nüüd. Varem ma arvasin, et see pole võimalik, mingil hetkel igaüks meist murdub. Aga nüüd ma saan aru, et ka murdumine on üks takistus, millest tuleb lihtsalt üle saada. Tuleb toetuda neile, kes on meile valmis pakkuma toetavat õlga ja siis oleme me suutelised enamaks veel. Väsimus mis kaasneb pideva ebaõnnestumisega on loomulik, sellepärast tuleb ammutada energiat teineteisest. Ühe positiivsus on teise positiivsus siis kui seda hädasti vaja on. Kaks tükki ei tohi kunagi korraga tunda lootusetust, sest millest siis teine tuge ammutab kui kõrval olev inimene on samasugune vare! Aga kindlasti ei tohi teise kurbuse ja raskuse ajal olla ülimas meeleolus, siiski tuleb olla mõistev teise raskuste ja emotsioonide suhtes. Me ei taha ju kedagi panna tundma nagu tema muredekoorem oleks naljaasi!