Kummaline millised inimesed olla võivad, mingil hetkel on kõik nii huvitatud sinu elust, uurivad ja puurivad ja siis äkki - kadunud! Kõik on kadunud, huvi on kadunud, inimesed on kadunud. Teatud olukorras on see isegi meeldiv, sest kellele meeldib kui keegi pidevalt oma nina kuskile topib. Tahaks ju ise olla oma elu peremees ja langetada omi otsuseid - teiste poolt valikute peale surumine ei ole kõige meeldivam. See muidugi ei tähenda, et neid inimesi oma ellu ei taha. Vahel on lausa selline tunne, et kui midagi halba või õpetliku ei saa öelda siis kedagi ei huvitagi miski!
Tegelikult on see selline asi, mis on teada tuntud. Pole enam uudis ega üllatus. Lihtsalt mulle meeldib vahel seda nn kõva häälega mõelda ja öelda.
Inimesed naudivad kui teistel läheb kehvasti aga nad ei naudi seda kui teistel läheb hästi. Jagamise oskus on nigel. Võib-olla, et see on eestlaste viga. Võib-olla on see üleüldine probleem maailmas. Inimesed ehk ongi loodud sellisteks. Mina ennast ei pea selliseks, ma olen täiesti rahul sellega kui saan elada oma elu ise, teiste elusse nina toppimata. Rahus ja vaikuses, nautides seda mis mulle meeldib ja võtta vastu väljakutsed mis elu mulle pakub.
Olen oma elu jooksul üsna palju näinud ja üsna palju nähtust ka seljatanud. Ma ei ütleks, et olen õnnetu nende olukordade üle, et oleks midagi meeletult kahetsenud. Tunnen, et nende asjade üleelamine, lahendamine ja nendest välja tulemine on olnud minu jaoks omamoodi nauding, areng. Muidugi, paljutki võiks olla teisiti ja paljutki oleks võinud lihtsalt olemata olla aga ma arvan, et kõige selle käigus olen ma võitnud tohutult.
Näiteks, kunagi ma ei osanud inimestega olla hea, kannatlik, mõistev. Ärritusin liigsa kergesti. Ei osanud vaikida kui seda oli vaja. Täna võin öelda, et viimase aasta jooksul olen ma selles valdkonnas kõvasti arenenud ja muutunud. Ma suudan jääda rahulikuks ka kõige kehvemates olukordades, ma suudan hoida oma suud kinni kus seda vaja, ma suudan jääda mõistvaks olukorras kus võib-olla ei olegi nii väga midagi mõista, oskan olla toetav ja hea ka siis kui mind ennast on põlvili löödud. Minu jaoks on see suur võit. Ma tunnen, et olen suureks kasvanud. Võib-olla on asi selles, et ma saan juba nii vanaks aga võib-olla on asi selles, et ma olengi sisemiselt kasvanud ja arenenud. Olgu kuidas on, mina olen igatahes uhke iseenda üle!
Selle kõige mõte ongi see, et eelkõige tuleb iseennast õppida tundma. Õppida iseennast armastama. Õppida iseendaga elama ja siis saad midagi koos luua. Vahel on ise õppimine hea aga vahel on hea koos kellegagi seda teha ja ma võin südame rahuga öelda, et mina ei ole seda teekonda pidanud üksi läbi. On keegi eriline kes on mulle kaaslaseks olnud sellel teel ja ma mul on selle üle hea meel. Loodan, et areng ja kasv jätkub!
Niiet, pole vaja karta raskusi ja väljakutseid. Pole vaja karta, et kui täna teeme suuri vigu siis on edasine elu rikutud. Ei ole. Võtke vastu kõik mis tuleb, õppige tundma ennast neis olukordades, kasvage koos nende olukordadega, arenege nii sisemiselt kui välimiselt ja lõpuks olete ikkagi võidumees! Säilitage ausus ja austus ja te rändate kaugele!
Ilusat päeva kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar