Jälgime seda mis toimub meie ümber ning ehk päästame sellega neid
õrnu ning armsaid olevusi! Säästame neid varjupaiga kogemusest!
Tahan teiega jagada ühte toredat lugu. Te kõik teate kui palju on täna meie riigis kodutuid loomi. Inimesed võtavad endale lemmiku ja kui enam ei tunne vajadust ega soovi siis viskavad metsa! Kuna ise olen inimene kes kõik õues olevad loomakesed koju tassida tahaks ning telekast või youtube-ist loomade päästmise videosid vaadates lahinal nutab, siis ma ütlen, ma ei salli elukaid kes võtavad endale looma kuid kui isu täis siis viskavad minema. Olen südame põhjani tänulik neile, kes hoolivad nendest olenditest ning teevad mida iganes, et neid päästa ja aidata ja armastada! Kes aksepteerivad seda, et kassid ja koerad võivad küll olla loomad kuid ka neil on tunded!
Samas on minus südant, et mõista ka neid inimesi, eriti vanu inimesi, kelle eluteed hakkavad liikuma teises suunas ning paraku nad ei saa enam oma loomakese jaoks olemas olla! Nii juhtus ka meie perega...
Aasta tagasi vahetasime oma perega elukohta. Kolisime elame väikeses alevikus asuvasse korterisse kus esimene inimene kes meid kohe säravate silmadega tervitama tuli oli meie kõrges eas naabrinaine. Proua oli vana kuid väga jutukas ning ei möödunud päeva kus ta tormas toidukaussidega õue, et õue kasse toita. Ei möödunud päevagi kus ta ei oleks vestnud lugusid sellest kuidas ta aitas oma aiamaa ääres elavat kassi perekonda ning seda, kuidas üks nüüd tema juures elab. Nägin selles Prouas siirast armastust loomade ja oma kassi vastu!
Aeg läks mööda ja Proua jäi haigemaks, viibis haiglas palju ja pikalt. Esimene kord oli ta haiglas 2 nädalat. Õues käies vaatasin tema kassikest aknal ning mõtlesin endamisi “ vaene loom”. Eks temagi oli harjunud, et perenaine on koguaeg kodus, kuid siis oli ta äkki kadunud! Tundsin süümepiinasid, et midagi ette ei võtnud, süda valutas mõlema pärast. Saabus päev kus Proua lähedased tulid korterit kontrollima, võtsin südame rindu ja läksin nende jutule. Ütlesin, et kui Proua veel haiglasse peaks sattuma, siis olen nõus tema kassikese endale üürile võtma või kui seda ei soovita, siis käin vähemalt annan süüa, mängin ja olen seltsiks. Selgus, et saatusel olid sootuks teised plaanid selle pere jaoks ja kiisuke tuligi üürile, kuid jäädavalt.
Naljakas lugu oli sellega, et algselt arvasime, et ta on poiss. Vaikselt hakkasime ära harjuma teda kutiks kutsumisega kuid südame põhjas oli alati kummaline tunne, et tegemist on plikaga! Esimesed päevad olid keerulised, avastasime, et meil on kodus selliseid pisikesi augukesi ja nurgakesi mida ei teadnudki, kuhu siis kiisu suurest hirmust puges. Ta ei söönud ega joonud. 48 tundi muret ja peitmist ja siis hakkas päev päevalt asi paranema!
Täna on möödas sellest rohkem kui kaks kuud ja võiks öelda, et tema lähedust on vahest isegi liiga palju. Ta käib sul järel koguaeg, ei jää sammugi maha, kus oled sina, seal on tema! Iga hommikused “ tere hommikust” kallid ja süle rallid on olulised, samamoodi õhtused “tered” peale tööpäeva. Mängutuurid ja magama kutsumised! Hommikul ärkab ta äratuse peale ning siblib kiirelt minu kõrvale voodiservale, et käpaga hellalt vastu põske patsutada “ kas sa ärkad ka juba, tahaks mängida”. Kammimised, küünte lõikamised, nagu väike daam, viks ja viisakas, sõnakuulelik kuid tujukas - nagu tüdrukud ikka! :) Me päästsime selle loomakese varjupaika sattumisest for sure! Lähedastel ei oleks kahjuks võimalust teda enda juurde võtta!
Aasta tagasi vahetasime oma perega elukohta. Kolisime elame väikeses alevikus asuvasse korterisse kus esimene inimene kes meid kohe säravate silmadega tervitama tuli oli meie kõrges eas naabrinaine. Proua oli vana kuid väga jutukas ning ei möödunud päeva kus ta tormas toidukaussidega õue, et õue kasse toita. Ei möödunud päevagi kus ta ei oleks vestnud lugusid sellest kuidas ta aitas oma aiamaa ääres elavat kassi perekonda ning seda, kuidas üks nüüd tema juures elab. Nägin selles Prouas siirast armastust loomade ja oma kassi vastu!
Aeg läks mööda ja Proua jäi haigemaks, viibis haiglas palju ja pikalt. Esimene kord oli ta haiglas 2 nädalat. Õues käies vaatasin tema kassikest aknal ning mõtlesin endamisi “ vaene loom”. Eks temagi oli harjunud, et perenaine on koguaeg kodus, kuid siis oli ta äkki kadunud! Tundsin süümepiinasid, et midagi ette ei võtnud, süda valutas mõlema pärast. Saabus päev kus Proua lähedased tulid korterit kontrollima, võtsin südame rindu ja läksin nende jutule. Ütlesin, et kui Proua veel haiglasse peaks sattuma, siis olen nõus tema kassikese endale üürile võtma või kui seda ei soovita, siis käin vähemalt annan süüa, mängin ja olen seltsiks. Selgus, et saatusel olid sootuks teised plaanid selle pere jaoks ja kiisuke tuligi üürile, kuid jäädavalt.
Naljakas lugu oli sellega, et algselt arvasime, et ta on poiss. Vaikselt hakkasime ära harjuma teda kutiks kutsumisega kuid südame põhjas oli alati kummaline tunne, et tegemist on plikaga! Esimesed päevad olid keerulised, avastasime, et meil on kodus selliseid pisikesi augukesi ja nurgakesi mida ei teadnudki, kuhu siis kiisu suurest hirmust puges. Ta ei söönud ega joonud. 48 tundi muret ja peitmist ja siis hakkas päev päevalt asi paranema!
Täna on möödas sellest rohkem kui kaks kuud ja võiks öelda, et tema lähedust on vahest isegi liiga palju. Ta käib sul järel koguaeg, ei jää sammugi maha, kus oled sina, seal on tema! Iga hommikused “ tere hommikust” kallid ja süle rallid on olulised, samamoodi õhtused “tered” peale tööpäeva. Mängutuurid ja magama kutsumised! Hommikul ärkab ta äratuse peale ning siblib kiirelt minu kõrvale voodiservale, et käpaga hellalt vastu põske patsutada “ kas sa ärkad ka juba, tahaks mängida”. Kammimised, küünte lõikamised, nagu väike daam, viks ja viisakas, sõnakuulelik kuid tujukas - nagu tüdrukud ikka! :) Me päästsime selle loomakese varjupaika sattumisest for sure! Lähedastel ei oleks kahjuks võimalust teda enda juurde võtta!
Jõulude ajal sain lähedastelt suure kallistuse, et neid nii suurel moel aidanud olime! Kas te kujutate ette mis tunne see kõik on, meile, neile ja sellele väikesele loomakesele! Ta on õnnelik ja armastatud edasi! Tahan öelda, et varjupaigad eestis teevad meeletult kiiduväärt tööd kuid selleks, et aidata, ei pea alati jälgima varjupaikade lugusid, selleks tuleb jälgida seda, mis toimub MEIE ÜMBER! Meie nina all võib olla keegi habras, kes vajab abi kohe ja praegu! Me saame muuta ühe pisikese olevuse elu täpselt nii palju, et me säästame teda kogemusest varjupaigas üldse viibida - me ei pea laskma asjadel üldse nii kaugele minna! Me saame muuta nii nende elu, kui iseenda oma! Me oleme maailma õnnelikum pere, et sellise otsuse tegime ja ma luban, et edaspidi annan endast parima, et näha enda ümber veelgi rohkem! :)
Armastust ja hoolt teile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar